1/12

Oeh, pühapäev. Eelmine nädal oli nii kiire, et ei jõudnud kirjutada. Ei no elu on siin kiire ja äge. Seljataha on jäänud 8 ja pool tööpäeva. Koptutatud esimesed uksed ja tehtud esimesed müügid. Õiget elamiskohta meil veel ei ole, oleme nädal aega olnud ühe tüübi juures (Kyle), kes ka kunagi müüs raamatuid. Täna käisime uuesti kirikus, loome tutvusi, et leida omale host-family.

Saime rattad omale. Hullult hea diiliga, 40$ ratas, odavam kui Wallmartis. Mina ja Johannes (mu roommate) ikka rallime kõvasti nendega, tüdrukud ainult lõhuvad. Üks tüdrukutest (Marleen) pani rattaga täiega kummuli, nii et särk lõhki ja igatipidi kriimustatud, aga muidu pole hullu. Teine tüdruk  (Signe) polnud väga kaua aega rattaga sõitnud, nii et tal oli vaja kõvasti enesekindlust koguda ratta seljas. Umbes kolmandal päeval ta põrkas kokku autoga :D . Signega ei juhtunud midagi, jalgratta esiratas oli lihtsalt mitte ümmargune vaid 90 kraadi kõver. Kuna autojuht oli süüdi, siis osteti kohe uus esiratas ja sai edasi sõita. Mõlemad on elus. Ja selle kohta on ka üks anekdoot:

Juku läheb klassiga ekskursioonile ehitusplatsile. 

Õpetaja ütleb: "Lapsed, pange kõik ilusti need kollased kiivrid pähe! Eelmine aasta kukkus ühele poisile telliskivi pähe ja ta jäi ellu!"

Juku vastu: "Jah ma tean teda, ta siiamaani naerab ja jookseb ringiratast!"

Iga hommik kell 7.00 me sõidame Johannesega hommikusöögi kohast oma ala peale müüma. See peaks olema umbes 8 miili. Igastahes me sõidame seda 50 min. Aga seee on lahe! Tee on nagu Otepääl üles ja alla. Väga suure hoo saab sisse. Alati naudin seda ja kujutan ettenagu sõidaks tsikliga. Kõik nipid, kuidas kurvis kallutada, vastu keeramised, tuule vuhin, bike tunnetus, see on kõik kivikõva, lihtsalt aega võtab. 

Kuna olen siin juba toidu üle nurisenud, siis me võtsime selle Johnny-ga (Johannes) kõvasti ette. Pühapäeval ostsime nädala toiduvarud ära. Igast konserve, peanut butter, banaani, apelsini, wrappe ja värki. Kes veel ei tea siis peanut butter ei ole sama mis Nutella. Peanut butter on soolane ja pähklitest, Nutella magus ja kakaost. Johnny on sama suure isuga kui mina. Iga õhtu, kui jõuame koju, siis lihtsalt hakkame mugima, kuna kõht on nii tühi. Eile tegime näiteks oma viimastest jääkidest mõnusa hea-une-combo. Wrap+palju peanut butterit+terve banaan+suhkur ja keerasime selle kõik rulli. Sealt tuli siuke energia laks, et terve öö nägime head und. :)

Siin on niiiii soe. Jooksen terve päev päikse käes ringi, 92 Fahrenheithi (peaks olema 33 Celsiust?) ning õhuniiskus on laes. Õnneks inimesed ikka täidavad mu joogipudelit. Aga tegelikult on hetkel veel jahe. Juulis tuleb ikka 100+ :D . Sellisest jahedast ilmast hoolimata müüsin näiteks ühe terve komplekti raamatuid perele, kes oli varasemalt mõned raamatud juba ostnud :) see oli mõnus.

Linnas ja elamurajoonides on tohutult oravaid. Neid näeb igalpool. Ühed pered rääkisid, et orava liha on nii hea, maitseb nagu kana, aga pehmem :). Ja siin ei ole ainult oravad vaid ka jänesed. Igalpool lihtsalt hüppavad ringi. Tõnis on juba kogemata ühe jänese alla ajanud. Me Johnnyga jällegi oleme peaaegu oravad alla ajanud ja seda jalgratastega.

Mul põlved hästi ei tööta. Ostsin lisaks glükosamiini liigestele, natukene aitab, aga mitte eriti. Siis avastasin ka just, et väikene kaltsiumi puudus, et ostsin seda ka omale lisaks. Vaatab, kuidas need tulevasele nädalale mõjuvad.

Me üritame siin karu tapmisega olla ka suhteliselt ajakavas. Üldiselt proovime asjad ära ajada peale kümmet õhtul. Sest tavaliselt päeval ikka käia ei saa. Ühel päeval oli ränk põiekas. Ma ei tahtnud oma aega bensuka otsimise peale kulutada ja küsisin mõne pere käest, et kas võin nende pellarit kasutada. Nad ei olnud nõus. Siis liikusin ringi, mõtsin mis ma teen ja mis ma nägin. Nägin maja, mille ees seisis mendi auto. See mõte, et mul on võimalik mendi kempsus põit tühjendada ja kui juba võimalus on siis karuga ka jutud ära rääkida, tundus lihtsalt nii naljakas, et pidin minema ja koputama. Ukse peale tuli mendi naine ja juhatas mu ikkagi bensukasse. Mõte oli vähemalt hea. :)

Laupäev on meile tööpäevadest parim, sest kõik pered on kodus ja sõbralikud. Tavaliselt nad saavad reedeti palka ka siis on palju müüki. Aga enne laupäevast tööpäeva kuulsin ma üht head nalja. Ma tabasin ära, et kui ma tahan ema panna ukse peal mind kuulama ja raamatuid vaatama pean ma lühikese anekdoodi rääkima. Ja see töötas!! Terve päeva sain põhimõtteliselt kahe naljaga hakkama. 

Kõik teavad sellist looma nagu kaelkirjak. Aga miks on kaelkirjakul nii pikad jalad??

Sest kaelkirjaku jalad haisevad!