Päevad sulavad kokku

Eelmine nädal ei jõudnud kirjutada. Nüüd tuleb siis kahe nädala eest :)

(Üks nädal)

Oeh, aeg lendab väga kiiresti. Eriti sulavad just päevad kokku. Ikkagi on selle ühe nädalaga palju juhtunud. Täna rääkisin ka natukene Mardiga Skypes. Saime natukene üksteise kallal lõõpida ja möliseda. Hea oli. Üht eesmärki täidan väga hoolega. Panustan toitu väga palju. Koguaeg toimub mugimine :) 

Oleme selle nädalaga kaks korda kolinud. Kõige pealt ühte suurde majja, mis oli nädalaks meile tasuta. Väga korralik, kolm korrust, pesumasinad, külmikud olid sees, kõik tiptop. Täna kolisime veel oma jäädava Host fämily juurde. Kohalik pastor, kelle nimi on Mo, nagu Simpsonites. Meie päralt on terve keldrikorrus. Siin on telekas, külmik, pesumasinad. Meile rohkem polegi vaja. Magame õhkmadratsil, igakord kui pea patja puutub, siis on ka kohe silmad kinni.

Sõna "meie" all mõtlen ma hetkel nelja tüüpi - mina, Johannes, Tõnis, Andres. Meid on neli, sest üks tiimikaaslane on juba Eestisse tagasi lennanud. Ning tema roommate Andres tuli meie linna. Täpset põhjust ei tea. Pole midagi teha, see tagasi minek oli tema enda otsus, meie laseme aga julmalt edasi :)

Mina pole veel kordagi lõpetamisele mõelnud. Mul on olnud väga raskeid päevi, just vaimselt - et kuidas motiveerida ja edasi minna. Kuid iga päev on siiski lõppenud üüratu naeratusega, sest just rasketel päevadel ma suudan nii palju õppida. Näiteks õppisin enda jaoks maailma kõige võimsama self-talki. Lause, mis hoiab mind all day long rõõmsana ning hoiab halvad mõtted eemale. Seda lauset tuleb öelda minutis mitu korda. See kõlab sedasi: " naerata ". Kui seda piisavalt öelda, siis on tunne nagu oleks pilves ja sul on kõigest täiesti savi. Lihtsalt lähed, koputad ja naeratad.

Ühel hommikul kella 9 paiku läksin ühe valge maja ukse taha. Koputasin ja lõpuks tuli ema ukse peale, fliis tekk käes, nagu hoiaks end soojas. Hakkasin temaga rääkima, kuni äkki tal vajus tekk ära. Tuli välja, et ta oli just last toitnud ja tiss oli paljas. Tema hakkas kohe ennast kohendama, mina püüdsin silmsidet hoida ja rahulikult sales-talkiga edasi minna :) . Sisse ta mind kahjuks ei lasknud, aga raamatud sain ära näidata :)

Majadel on tavaliselt kaks ust järjestikust välisust. Esimene on enamjaolt võrgust või klaasist ja järgmine on selline tugevam uks. Mõned emad, aga ei tee klaasust lahti. Mind ajab see väga närvi :D . Aga kui tema tahab niimoodi suhelda siis ma teen talle ka tagasi :) . Ma räägin üli vaikselt, nii et ta näeb et ainult minu suu liigub ja küsin ,mingi küsimuse :) ja siis vaatan talle lolli ootava näoga vastu. Mõnikord läheb õnneks ja teeb ukse ka lahti.

Paljudele peredele läheb ühe medõe nali peale.

When does the horse go, when it needs a medicine??

The horse goes to the horspital.

(Teine nädal)

Jälle üks täiesti erinev nädal. Esimese nädala olin põhiliselt Ghettos, kus väga vaesed inimesed. Teisel nädalal medium-wealth piirkonnas ja nüüd olin rikaste juures. See oli päris raske. Nendega jutule saada ja üldse tabada aeg, millal nad on kodus. Kui ennem oli iga päev ikka soe ja vihmata (vahest väikesed vihmad) siis nüüd tundsime Johnniga ka tõelist vihma. Just astusime hommikul McDonaldsist välja, et piirkonda sõita ja hakkas kallama. Kella 8-st kuni 2-ni olime koguaeg läbimärjad. Esimest korda tundsime külma :) tegelt pold hullu midagi, lihtsalt raamatuid ja pabereid tuleb kaitsta.

Põlved on nüüdseks täiesti korras. Söön glükosamiini ja kaltsiumi koos. See eest on Siretil ja Kairitil probleeme hüppeliigeste ja põlvedega. 

Toidukogused kasvavaaaad!!! Viimased päevad võtan hommikuti topelt portsu ja sealt tuleb 2000kcal. Laupäeval oli mul natukene rohkem batoone ka järgi (8 tükki, tavaliselt söön 4) nii et puhtalt batoonidest tuli veel lisaks 1000kcal. Päeval söön kolm wrappi, mis annavad vähemalt 1000kcal. Õhtul söön seda, mis hamba alla satub. 3 apelsini on kindlad maiuspalad igal õhtul. See tähendab, et õhtul tuleb lisaks vähemalt 500kcal. Kõik need kokku on 4500kcal puhast energiat. Lets see what happens :D

See kolmapäev käisin Tõnist follomas, ehk vaatasin kuidas tema tööd teeb. Kõvasti nalja sai. Näiteks istusime ühe emaga maas ja ema oli raamatutest jumala vaimustuses. Põhimõtteliselt kohe oleks hakanud tsekki välja kirjutama, aga siis koputati uksele. Seal oli officer Kuri. Kuna Tõnis töötab hästi paljudes väikestes linnades, siis tal pole tavaliselt müügiluba, kuna see võtab liiga kaua aega. Esimese asjana küsis ment müügiluba. Peale seda kirjutas meie kõik andmed ülese, kus me elame, mis on meie kompanii aadress, mida me teeme jne. Küsis , kas meil on autos terariistu. Tõnis näitas taskunoa komplekti ja siis tuli väga kahtlustav pilk. Nimelt eelmine päev oli see sama ment näinud Tõnist ühes teises linnas, kus politsei dziibil oli pidurivoolikud läbi lõigatud. Ment palus meil autost eemale seista ja siis otsis auto täiesti läbi. Ega tal midagi leida polnud, aga kõik raamatud ja paberid ta tõi ema majast välja ning ütles: "She is not intrested anymore". Fakk, kõik oli juba peaaegu paigas ja siis lendas sisse. Rohkem ma ei tea, kas see sama ment on teda tüüdanud või mitte.

Kohtan vaga palj lahedaid peresid, kellega lihtsalt võib jääda jutustama. Näiteks, ukse peale tuli üks vanaisa. Mina tavaliselt proovin ikka kõigiga kätt suruda, nii ka temaga. Tema naeratas oma halli vuntsiga ja pani hoopis käe rusikasse. Tüüp andis mulle nukke :D rääkis ka ära, kus kõik pered lastega elavad. Järgmine päev kohtsain poolakat, kel küll raamatutest suurt tolku polnud, kuid aitas mind nii väga kui tema võimuses oli. Küsis kohe, kas ratas on korras jne. Putitasime seda, siis andis mulle natukene batoone teepeale kaasa, jääkülma vett jne. Lahe oli.

Kuna tööpäev sisaldab hästi palju emotional rollercoastereid, ehk tuju läheb väga kiiresti heaks ja halvaks vaheldumisi, siis Tõnis kasutab selle jaoks selftalki, mis kõlab selliselt: " pohhui"  kui seda natukene harjutada, siis see hakkab tõesti tööle, nullib lihtsalt tujud ära, et ei ole liiga hea, ega halb tuju. Mina suutsin selle, aga viia uuele tasemele. Panin tema ja enda eelmise self-talki kokku. Kui kõhklen mõnikord mõne otsuse langetamisega või enesetunne ei ole õige siis ma ütlen: "pohhui naerata". Whaaa, see on nii võimas. Arvan, et sellega lastigi Titanic põhja.

Öeldakse, et esimesed kolm nädalat on suve raskeimad. Nüüdseks on need läbi järelikult neljas nädal tuleb kõige parem. Mul saab kohe müügi ala siin linnas otsa, ei tea mis edasi hakkab saama. Tõnis igastahes ütles meile täna, et proovige odavat autot otsida. Vaatame, mis siis juhtuma hakkab. Ma olen igast asju õppinud, mida kõike ei jäksa siia kirja panna. Aga neljanda nädala märksõna on "warm & calm". Olen lihtsalt väga soe, väga hea tujuga, aga ülimalt rahulik ja vaoshoitud. Eks pühapäeval räägin siis kui hästi see läks ;)

Lõpetuseks, sain teada natukene Chuck Norrise kohta.

When Chuck Norris goes into the pond and comes out. Chuck is not wet. The pond is Chuck Norris.

Pohhui naeratame

Johnni jäi poole lehe keeramise pealt magama

Ja ta magab silmad lahti :D

Hommikusöök 1200kcal

1/12

Oeh, pühapäev. Eelmine nädal oli nii kiire, et ei jõudnud kirjutada. Ei no elu on siin kiire ja äge. Seljataha on jäänud 8 ja pool tööpäeva. Koptutatud esimesed uksed ja tehtud esimesed müügid. Õiget elamiskohta meil veel ei ole, oleme nädal aega olnud ühe tüübi juures (Kyle), kes ka kunagi müüs raamatuid. Täna käisime uuesti kirikus, loome tutvusi, et leida omale host-family.

Saime rattad omale. Hullult hea diiliga, 40$ ratas, odavam kui Wallmartis. Mina ja Johannes (mu roommate) ikka rallime kõvasti nendega, tüdrukud ainult lõhuvad. Üks tüdrukutest (Marleen) pani rattaga täiega kummuli, nii et särk lõhki ja igatipidi kriimustatud, aga muidu pole hullu. Teine tüdruk  (Signe) polnud väga kaua aega rattaga sõitnud, nii et tal oli vaja kõvasti enesekindlust koguda ratta seljas. Umbes kolmandal päeval ta põrkas kokku autoga :D . Signega ei juhtunud midagi, jalgratta esiratas oli lihtsalt mitte ümmargune vaid 90 kraadi kõver. Kuna autojuht oli süüdi, siis osteti kohe uus esiratas ja sai edasi sõita. Mõlemad on elus. Ja selle kohta on ka üks anekdoot:

Juku läheb klassiga ekskursioonile ehitusplatsile. 

Õpetaja ütleb: "Lapsed, pange kõik ilusti need kollased kiivrid pähe! Eelmine aasta kukkus ühele poisile telliskivi pähe ja ta jäi ellu!"

Juku vastu: "Jah ma tean teda, ta siiamaani naerab ja jookseb ringiratast!"

Iga hommik kell 7.00 me sõidame Johannesega hommikusöögi kohast oma ala peale müüma. See peaks olema umbes 8 miili. Igastahes me sõidame seda 50 min. Aga seee on lahe! Tee on nagu Otepääl üles ja alla. Väga suure hoo saab sisse. Alati naudin seda ja kujutan ettenagu sõidaks tsikliga. Kõik nipid, kuidas kurvis kallutada, vastu keeramised, tuule vuhin, bike tunnetus, see on kõik kivikõva, lihtsalt aega võtab. 

Kuna olen siin juba toidu üle nurisenud, siis me võtsime selle Johnny-ga (Johannes) kõvasti ette. Pühapäeval ostsime nädala toiduvarud ära. Igast konserve, peanut butter, banaani, apelsini, wrappe ja värki. Kes veel ei tea siis peanut butter ei ole sama mis Nutella. Peanut butter on soolane ja pähklitest, Nutella magus ja kakaost. Johnny on sama suure isuga kui mina. Iga õhtu, kui jõuame koju, siis lihtsalt hakkame mugima, kuna kõht on nii tühi. Eile tegime näiteks oma viimastest jääkidest mõnusa hea-une-combo. Wrap+palju peanut butterit+terve banaan+suhkur ja keerasime selle kõik rulli. Sealt tuli siuke energia laks, et terve öö nägime head und. :)

Siin on niiiii soe. Jooksen terve päev päikse käes ringi, 92 Fahrenheithi (peaks olema 33 Celsiust?) ning õhuniiskus on laes. Õnneks inimesed ikka täidavad mu joogipudelit. Aga tegelikult on hetkel veel jahe. Juulis tuleb ikka 100+ :D . Sellisest jahedast ilmast hoolimata müüsin näiteks ühe terve komplekti raamatuid perele, kes oli varasemalt mõned raamatud juba ostnud :) see oli mõnus.

Linnas ja elamurajoonides on tohutult oravaid. Neid näeb igalpool. Ühed pered rääkisid, et orava liha on nii hea, maitseb nagu kana, aga pehmem :). Ja siin ei ole ainult oravad vaid ka jänesed. Igalpool lihtsalt hüppavad ringi. Tõnis on juba kogemata ühe jänese alla ajanud. Me Johnnyga jällegi oleme peaaegu oravad alla ajanud ja seda jalgratastega.

Mul põlved hästi ei tööta. Ostsin lisaks glükosamiini liigestele, natukene aitab, aga mitte eriti. Siis avastasin ka just, et väikene kaltsiumi puudus, et ostsin seda ka omale lisaks. Vaatab, kuidas need tulevasele nädalale mõjuvad.

Me üritame siin karu tapmisega olla ka suhteliselt ajakavas. Üldiselt proovime asjad ära ajada peale kümmet õhtul. Sest tavaliselt päeval ikka käia ei saa. Ühel päeval oli ränk põiekas. Ma ei tahtnud oma aega bensuka otsimise peale kulutada ja küsisin mõne pere käest, et kas võin nende pellarit kasutada. Nad ei olnud nõus. Siis liikusin ringi, mõtsin mis ma teen ja mis ma nägin. Nägin maja, mille ees seisis mendi auto. See mõte, et mul on võimalik mendi kempsus põit tühjendada ja kui juba võimalus on siis karuga ka jutud ära rääkida, tundus lihtsalt nii naljakas, et pidin minema ja koputama. Ukse peale tuli mendi naine ja juhatas mu ikkagi bensukasse. Mõte oli vähemalt hea. :)

Laupäev on meile tööpäevadest parim, sest kõik pered on kodus ja sõbralikud. Tavaliselt nad saavad reedeti palka ka siis on palju müüki. Aga enne laupäevast tööpäeva kuulsin ma üht head nalja. Ma tabasin ära, et kui ma tahan ema panna ukse peal mind kuulama ja raamatuid vaatama pean ma lühikese anekdoodi rääkima. Ja see töötas!! Terve päeva sain põhimõtteliselt kahe naljaga hakkama. 

Kõik teavad sellist looma nagu kaelkirjak. Aga miks on kaelkirjakul nii pikad jalad??

Sest kaelkirjaku jalad haisevad!

Nebraska, The State of Happiness

Möödunud mõned kiired päevad sales-schoolis. Nüüdseks on ka see läbi ja on teada, kes on minu roommate ja kuhu linna me müüma läheme. Super, me läheme täpselt Ameerika keskele Nebraska osariiki, Lincolni linna. Minu roommateks on Johannes ja Tõnis (minu manager). Saab olema fun. Terve kolmapäeva me sõidame autodega kohale. See pidavat olema umbes 900 miili. Tuleb lahe!!!! (Kirjutatud teisipäeva õhtul)

Nii nii nii :D . Oleme hetkel Tõnise book-mobiles ja sõidame Kairitiga Nebraska poole. Kiirtee on suur ja lai, 75 mph huugab koguaeg. Rentisime veel ühe Chevroleti ja mini-van Chrysleri. Sõita veel 643 miili ja makist tuleb lugu Las Ma Vaatan Sind Veidi (Toe Tag).

Marti ja Reginat näeb alles 1. septembril Nashvilles. Regina lendas kusagile Kanada piiri äärde ja Mart ka kusagile kaugele loodesse. Alles nüüd hakkab tõeline suvi pihta.

Lõpetuseks üks pilt Nashville üli heast võileiva restoranist kõikidele Tootearendajatele. See võiku/wrap on Sergei Letunovitši lemmik, Lettucewitš.

Hoidke pöialt, Ameerika vajab vallutamist :)