Trippimine

Väga kahtlane nädal oli :D üli palju reisimist ja autoga sõitmist. See aasta on hästipalju raamatumüüjaid peetut lastevarasteks :D. Facebook on kuri asi, üks hull kirjutab midagi ning kogu linn arvab seda sama. Siis see imbub vaikselt ümberkaudsetesse linnadess ning jamh... See muudab meie töö mõnevõrra raskemaks, kuid kõik saavad hakkama. Peab lihtsalt teisi võtteid kasutama. Kui mendid teavad, et me ohutud, siis saame nende Facebooki lehti kasutada, et öelda, et me oleme Safe.

Me õhtuti Johnnyga ikka arutame, et mitu last me täna ära varastasime jne :) Üks öö Johnny nägi unes, et jooksis majade vahel ja tal olid lapsed kotis :D . Mingi kolm tükki oli kokkupakitud väiksesse sahtlisse ja siis Sheriff pidas ta kinni. Kurat leidis lapsed üles ka.

Teisipäeva hommik Kearneys jõudis kätte, külm dush, kott selga, Johnny ratas autosse ja Mcdonaldsi poole. Nagu ikka iga hommik helistame Tõnisele, räägime nalju ja siis tõmbame majade vahele koputama. Seekord oli teistmoodi. Tõnis: "Nüüd on lood nii, lähete host family juurde tagasi. Pakite nädala riided kokku ja sõidate McCook-i". Ühesõnaga Kearneys olid asjad hapuks läinud ja oli vaja jeehat tõmmata. Läksime Walmartist läbi, ostsime host familyle lilli ja suure suure paki M&M (nad julmad kommi sõbrad). Meie pereema on meid julmalt aidanud, küll ta ikka iga õhtu oli meile süüa teinud. Uuris kõik võimalikud Facebooki lehed läbi ja kirjutas, et kui ohutud me ikka oleme ja mis me tegelikult teeme. Isegi ajalehte kirjutas jutu. Oeh jah, ta oli super lahe.

Okei, meil hakkas järjekordne tripp, 2h sõitu, auto paksult raamatuid ja asju täis, ei tea kus me ööbima hakkame, seiklus :) . Tõnis andis meile paar kontakti, kes kunagi sellest linnast olid raamatuid müünud, et äkki nemad saavad aidata aga asjata. Küll olid ära kolinud, vale aadress jne. Läksime kirikusse ka ja leidsime pastori nimega Kyle. Küsisime temalt abi ja ta ütles, et ta hetkel koju lõuna pausile ja siis 1h pärast tagasi, siis saame rääkida, et mis värk on. No olgu, läksime siis niikauaks linna peale trippima. Leidsime tanki :D

Keegi teine pilti teha ei saanud, siis pidime ise pildi kokku kleepima :)

Läksime tagasi kirikusse Kylega rääkima. Ta oli naise käest kuulnud, et me oleme halvad inimesed, tegeleme inimkaubandusega ja otsime lapsi. Siis oli küll tunne, et "mitte jälle". Pohhui, saime vähemalt hakata seletama, milles kõik see asi oli. Tuli välja, et Kyle teadis meie Lincolni host familyt (lapsepõlve sõber), meie Kearney hostMom-i sugulane oli Kyle sõber. Siis hakkas Kyle veel helistama, helistas ka Kearney hostMom-ile, et uurida meie kohta. HostMom hakkas telefoni otsas peaaegu nutma, et miks kõik mingi lolli juttu suust välja ajavad, me oleme ohutud jne jne. Kõik lihtsalt klappis nii perfektselt, et Kyle aitas meid välja, lasi meil elada tema juures kuni pühapäevani. No küll meil joppas. Plus veel linnas teavad pastorit üli paljud. Nädala lõpuks kõik teadsid Johnnyt juba nii hästi, et ta ei pidanud midagi ütlemagi ja kutsuti sisse :)

Mina ei töödanud McCookis, lasin väiksemaid linnu McCooki ümber. Kohtasin väikest krantsi. Need alati arvavad endast, et nad on predaatorid või siuksed suured kiskjad. See tahtis ka mind ära tappa, ise oli siili suurune. Aga ta oli kaval. Peaaegu killis mu ära. Krant tegi hea plaani, nimelt ta hammustas mind paelast :D . Sellega tuli pael lahti ja mõtle kui ma poleks seda näinud, oleks ma ennast ära kukkunud ning tal oleks olnud aastajagu süüa. Õnneks ma nägin ta plaani läbi. Fiuhhh

Ühel õhtul mul pea valutas julmalt. Nagu julmalt julmalt, püsti ei jäksanud eriti seista. Päevaga oli mul juba 2 müüki tehtud. Vaatasin kella, ja 15 min oli veel aega üheksani, et nö. tööpäeva lõpuni. Mõtlesin, et pohhui lähen veel ühe pere juurde ja müün terve koti maha. Lihtsalt lähen ja müün maha, lebo. Läksingi siis ukse taha, kuhu ma millalgi pidin tagasi minema. Kogu istumine võttis 45 min aega. Poole pealt tahtsin, et see kõik juba lõppeks, lihtsalt peavalu oli jube. Aga no müüsingi neile suured raamatud + lisaks lasteraamatuid. Koju jõudes ei jäksanud ei süüa, pesta ega Tõnisele kirja kirjutada. Lihtsalt kukkusin voodisse.

Tõnis ei võtnud paar järgmist hommikut telefoni vastu. Me mõtsime, et mis värk on, kas ta on vangis :D või mis toimub. Siis tuli välja, et ta oli koos kahe teisi tiimikaaslasega üldse teise osariiki sõitnud, mis on kahe ajatsooni kaugusel. Siis mõistsime, et ka meil tuleb nädalavahetusel mingisugune tripp jälle teha, küll ei tea kui kaugele.

Laupäev on meil päev, kus ma käin kõik nädala sees oldud linnad uuesti läbi ja räägin inimestega, keda pole veel kätte saanud. Ja siis ma sain rännata ajas :D. Alustasin ida poolsetest linnadest ja läksin üha enam lääne poole. Lõpuks jõudsin teise ajatsooni ja võitsin ühe tunni ehk käekell näitas 15.00, aga kohalik aeg oli 14.00 Ehk ma sain ühe tunni kauem tööd teha. Lõpuks sain kokku 15H ja 25min tööd tehtud. Isegi Tõnis ütles, et ta pole kunagi nii palju teinud :D Päev tuli ka tulemustelt nii võimas, et mõned nädalad olid isegi kehvemad kui see päev :) Ja sellest hetkest kui astusin välja viimasest uksest algas meie nädalavahetuse tripp. Koju oli sõita 1.5H +1H ajavahest. Ehk jõudsin pool 1 öösel koju, äratasin Johnny üles, pakkisime asjad ja tõmbasime Kearney poole leebet. Ööbisime oma eelmise host family juures. Meie pühapäeva kirjeldavad järgmised kaks pilti kõige paremini.

Nüüd oleme siin Sidney-s, motellis. Eks vaatab mis elu toob :)

Country, cornfield, spiderman-Gandalf

See on lihtsalt uskumatu, kui kiirelt läks 8. nädal. Õhtuti jõuan hilja koju, siis tavaliselt käin hommikuti dushi all. Hommikutega on aga nii, et kell 5.59 on äratus ja lendame külma dushi alla. Siis mina pean ka pesema seal 5 min jääkülma veega. See on päris värskendav, iga hommik on nagu uus algus, hea tuju, hea päev, hea roommate, hea toit kõik on super :)

Elasime suure tormi üle. Kogu Nebraskas oli äikesetormi hoiatus ning mida see tähendab usakatele, et pmst tornaado hoiatus. Õnneks torm hakkas ennast koguma alles õhtul ja öösel toimus kogu möll ära. Kui eestis sajab 10mm vihma siis on kõva sõna, siin tuli mõne tunniga 60mm vihma. Tõnis oli omadega teel töölt koju (45 miili). Ta sai 5 miili sõita ja siis edasi enam ei olnud võmalik. Leidis suvalise väikese motelli ja keeras sinna põhku. Ööläbi hoidis pöialt, et auto oleks hommikul õigetpidi.

Kes veel ei tea, siis Johnnyl on 9,5 näppu. Vasakul käel vähem kui paremal. Ta leidis oma hingesugulase. Ühel isal oli sama jama, vasakukäe nimetissõrm oli mõnevõrra lühem. Siis nad jäid jutustama, et kuidas see juhtus ja lõpuks panid poolikud näpud kokku ka :) Bookfield, connecting people.

Minu selle nädala pohhui laul, mis autos koguaeg käis oli " we no speak americano " 

http://m.youtube.com/watch?v=CR8logunPzQ

Siis ma töötasin veel linnas ja nädala lõpus lasin maisipõldude vahel kantrit. Ühe päevaga sõitsin 15 miili tööle, 15 tagasi ja 130 miili põldude vahel maju otsides :) Siis tuli makist "Chase & Status - Time"

Väga mõnus oli.  

Paar päeva oli meil Johnnyga väga raske. Meil oli PR issue, ehk meist levisid halvad jutud linnade peal. Näiteks mul oli nii:

Koputasin uksele ja isa tuli ukse peale. Ma ütlesin, et tutvun siin kõikide õpetajate ja emadega. Ta ütles, et naine tuleb kohe koju ja sa võid niikaua sisse tulla. Lõpuks kui naine koju tuli, siis ta lihtsalt värises ja tuli istus ka vaikselt laua taha istuma. Oli vaikselt nagu hall hiireke, mina ei saanud aru mis toimub, aga no pohhui, hakkasin raamatuid näitama. Emale hakkasid need vaikselt meeldima, siis me connectisime ära, rääkisime niisama ning lõpuks ta küsis: " Do you know that people have been talking about you in Facebook?"

"Oh really :) ?"

"Yea :( . They are scared of you."

Ühesõnaga ma sain teada, miks paljud mu vastu järsud olid olnud. Ega mina polnud kellegile halba teinud või halvasti öelnud. Seal piirkonnas oli lihtsalt varemalt igast pätte ringi liikunud. Niiet paar päeva olid rasked, mis treenisid mind tugevaks :) See ema igastahes võttis raamatuid.

Kohtsain ema, kellele kõik raamatud väga meeldisid. Kirjutas tsheki ka välja, tõin raamatud uksest sisse, ema hakkab allkirja panema ja siis vaatab aknast välja, " woilaa, husband arrived". Andis ikkagi allkirja ära ja hakkan raamatuid kilest välja võtma ja mees tuleb uksest sisse. Räige kapp, särk oli kohe rebenemas, biitseps oli sama suur kui pea ning siis ütles müriseva häälega, 

"what is going on here?"

"Hi, my name is Siim, I am coming from europe. I am selling educational material here"

"We dont want anything" ja siis ta tatsus vihase näoga kööki. Naine kohe järel, seal nad natukene rääkisid ja siis tüüp tuli tagasi.

"Here is the deal, I want you to go away right now, we dont take anything"

Mina: "ööm, ööm... Look, I am just a college student from europe. This is my summer program and what I am doing is that I am showing study books. Here is what your wife and your both sons liked the most." Ühesönaga bla bla bla, et lastele meeldib, nad kasutaksid jne. Selle peale isa ütles emale,

"I dont take anything, this is your decision" ja naine muidugi võttis. Tüüp ise oli ikka julm põkk, hiljem sain teada, et ta mängim Ameerika jalgpalli ühes väga kõvas liigas. Tüübi auto oli ka vastav, suur lahmakas must truck hiigelsuurte mustade velgedega minu pisikese panni kõrval. Karm värk

Aa ja btw, ma ostsin lõplikult oma auto ära. Nüüdsest on Geo minu nimel ja võin sellega teha, mis iganes soovin. Siin on vanad autod võrreldes Eestiga kallimad, sest kunagi toimus vanadeautode mingi reform. Et vii vanarauaks ja anname sulle kilo kulda vastu. Umbes niimoodi. Enam siin neid niipalju ringi ei liigu. Minu Geo (võib öelda ka Toyota) oli 1750$. Kuna ostsin selle Lincolnist, siis pean ka numbrimärgid saama Lincolnist. Numbrimärke saab ainult nädala sees teha. No pekki, siis me jäimegi nüüd ööseks Lincolni, Johnny teeb hommikul tööd ja mina ajan auto asju ning poole päeva pealt lendame Kearny-sse tagasi. Öösel Johnny magas Tõnise vahetus läheduses ning umbes kell 4 öösel hakkas Johnny Tõnisega rääkima, et "Hi, you must be the mom of the house?". Tüüp soperdas midagi läbi une või no ta oli pool ärkvel. Tõnis vastas, et "Johnny, mida pekki ja sa jahud". Johnny lasi ikka edasi, "do you have some place we can sit down?", üritas ka pingsalt mingeid teiste emade nimesid meelde tuletada, kellega ta "just kohtunud" oli aga nooooo ei tulnud meelde :D. Toas (Johnny jaoks maja ees) oli ka nii pime, et ta ei näinud märkmikust "lugeda" emade nimesid. Hommikul kõik irnusid, siis sain mina ka kogu öösel toimunust teada. No ega mina ka nii palju parem ei ole. Ma küll läbi une midagi maha pole müünud, kuid viimasel nädalal nägin iga öö unenägu, kus ma olin majadevahel, kas müüsin või sõitsin mentide eest ära või mida iganes. Vägev!! Aga kui jutu alguse juurde tagasi tulla siis Elu on ikka seiklus, nagu mida pekki, ma ostsin omale USAst auto :D see ei saa olla võimalik :D

Mis mul veel meeles on eelmisest nädalast on see, et kohtasin kantris Spidermäni. Või oli Gandalf?? Ühesõnaga vend, kes elas põhimõtteliselt üksinda oma majakeses, keset põlde. Tal oli suur pikk hall habe nagu Lord Of The Ringsi Gandalfil. Aga tal oli ka poeg, pisike Gandalf. Teda ma ei näinud, sest poeg käis põhi Gandalfi juures ainult nädalavahetustel. Gandalf rääkis, et käis eile alles operatsioonil. Ta käis metsas võlumas ja siis amblik hüppas kätte kinni ja hammustas. Asi läks päris hulluks, ning pidi opile minema. Mina nägin ainult, et käsi oli sidemes ja mingi vere ampull tilbendas koguaeg kaasa. Ei saanud sellest aru. Gandalf igastahes nüüd pikisilmi ootab, et mingi nädalapärast on tal Spidermani võimed :) SpiderGandalf ostis oma mini spiderGandalfSuperBatMegatronile kaks komplekti raamatuid. Kõik olid õnnelikud.

Ma ei võitnud ema nädalat ära :( . Paljud jäid sellest ilma nagu näiteks Tõnis, Johannes, Kairit, Mart, Regina kohta ma kahjuks ei tea see nädal , ja teised. Selle eest tuleb 9. nädala siiamaani kõige võimsam. Kleepisin autole sildid ka, et ikka rohkem tööd teha.

Mu eesmärk on vähemalt ühele perele terve kott maha müüa. Ehk kõik tooted, mis vähegi olemas on, neile ära anda. Koti hind on 1882.65$ see nädal tuleb see ära kah. Ma ikka koguaeg proovin seda näidata peredele, iga korraga muutun paremaks. Annan endast parima!!

Tsau