Trippimine

Väga kahtlane nädal oli :D üli palju reisimist ja autoga sõitmist. See aasta on hästipalju raamatumüüjaid peetut lastevarasteks :D. Facebook on kuri asi, üks hull kirjutab midagi ning kogu linn arvab seda sama. Siis see imbub vaikselt ümberkaudsetesse linnadess ning jamh... See muudab meie töö mõnevõrra raskemaks, kuid kõik saavad hakkama. Peab lihtsalt teisi võtteid kasutama. Kui mendid teavad, et me ohutud, siis saame nende Facebooki lehti kasutada, et öelda, et me oleme Safe.

Me õhtuti Johnnyga ikka arutame, et mitu last me täna ära varastasime jne :) Üks öö Johnny nägi unes, et jooksis majade vahel ja tal olid lapsed kotis :D . Mingi kolm tükki oli kokkupakitud väiksesse sahtlisse ja siis Sheriff pidas ta kinni. Kurat leidis lapsed üles ka.

Teisipäeva hommik Kearneys jõudis kätte, külm dush, kott selga, Johnny ratas autosse ja Mcdonaldsi poole. Nagu ikka iga hommik helistame Tõnisele, räägime nalju ja siis tõmbame majade vahele koputama. Seekord oli teistmoodi. Tõnis: "Nüüd on lood nii, lähete host family juurde tagasi. Pakite nädala riided kokku ja sõidate McCook-i". Ühesõnaga Kearneys olid asjad hapuks läinud ja oli vaja jeehat tõmmata. Läksime Walmartist läbi, ostsime host familyle lilli ja suure suure paki M&M (nad julmad kommi sõbrad). Meie pereema on meid julmalt aidanud, küll ta ikka iga õhtu oli meile süüa teinud. Uuris kõik võimalikud Facebooki lehed läbi ja kirjutas, et kui ohutud me ikka oleme ja mis me tegelikult teeme. Isegi ajalehte kirjutas jutu. Oeh jah, ta oli super lahe.

Okei, meil hakkas järjekordne tripp, 2h sõitu, auto paksult raamatuid ja asju täis, ei tea kus me ööbima hakkame, seiklus :) . Tõnis andis meile paar kontakti, kes kunagi sellest linnast olid raamatuid müünud, et äkki nemad saavad aidata aga asjata. Küll olid ära kolinud, vale aadress jne. Läksime kirikusse ka ja leidsime pastori nimega Kyle. Küsisime temalt abi ja ta ütles, et ta hetkel koju lõuna pausile ja siis 1h pärast tagasi, siis saame rääkida, et mis värk on. No olgu, läksime siis niikauaks linna peale trippima. Leidsime tanki :D

Keegi teine pilti teha ei saanud, siis pidime ise pildi kokku kleepima :)

Läksime tagasi kirikusse Kylega rääkima. Ta oli naise käest kuulnud, et me oleme halvad inimesed, tegeleme inimkaubandusega ja otsime lapsi. Siis oli küll tunne, et "mitte jälle". Pohhui, saime vähemalt hakata seletama, milles kõik see asi oli. Tuli välja, et Kyle teadis meie Lincolni host familyt (lapsepõlve sõber), meie Kearney hostMom-i sugulane oli Kyle sõber. Siis hakkas Kyle veel helistama, helistas ka Kearney hostMom-ile, et uurida meie kohta. HostMom hakkas telefoni otsas peaaegu nutma, et miks kõik mingi lolli juttu suust välja ajavad, me oleme ohutud jne jne. Kõik lihtsalt klappis nii perfektselt, et Kyle aitas meid välja, lasi meil elada tema juures kuni pühapäevani. No küll meil joppas. Plus veel linnas teavad pastorit üli paljud. Nädala lõpuks kõik teadsid Johnnyt juba nii hästi, et ta ei pidanud midagi ütlemagi ja kutsuti sisse :)

Mina ei töödanud McCookis, lasin väiksemaid linnu McCooki ümber. Kohtasin väikest krantsi. Need alati arvavad endast, et nad on predaatorid või siuksed suured kiskjad. See tahtis ka mind ära tappa, ise oli siili suurune. Aga ta oli kaval. Peaaegu killis mu ära. Krant tegi hea plaani, nimelt ta hammustas mind paelast :D . Sellega tuli pael lahti ja mõtle kui ma poleks seda näinud, oleks ma ennast ära kukkunud ning tal oleks olnud aastajagu süüa. Õnneks ma nägin ta plaani läbi. Fiuhhh

Ühel õhtul mul pea valutas julmalt. Nagu julmalt julmalt, püsti ei jäksanud eriti seista. Päevaga oli mul juba 2 müüki tehtud. Vaatasin kella, ja 15 min oli veel aega üheksani, et nö. tööpäeva lõpuni. Mõtlesin, et pohhui lähen veel ühe pere juurde ja müün terve koti maha. Lihtsalt lähen ja müün maha, lebo. Läksingi siis ukse taha, kuhu ma millalgi pidin tagasi minema. Kogu istumine võttis 45 min aega. Poole pealt tahtsin, et see kõik juba lõppeks, lihtsalt peavalu oli jube. Aga no müüsingi neile suured raamatud + lisaks lasteraamatuid. Koju jõudes ei jäksanud ei süüa, pesta ega Tõnisele kirja kirjutada. Lihtsalt kukkusin voodisse.

Tõnis ei võtnud paar järgmist hommikut telefoni vastu. Me mõtsime, et mis värk on, kas ta on vangis :D või mis toimub. Siis tuli välja, et ta oli koos kahe teisi tiimikaaslasega üldse teise osariiki sõitnud, mis on kahe ajatsooni kaugusel. Siis mõistsime, et ka meil tuleb nädalavahetusel mingisugune tripp jälle teha, küll ei tea kui kaugele.

Laupäev on meil päev, kus ma käin kõik nädala sees oldud linnad uuesti läbi ja räägin inimestega, keda pole veel kätte saanud. Ja siis ma sain rännata ajas :D. Alustasin ida poolsetest linnadest ja läksin üha enam lääne poole. Lõpuks jõudsin teise ajatsooni ja võitsin ühe tunni ehk käekell näitas 15.00, aga kohalik aeg oli 14.00 Ehk ma sain ühe tunni kauem tööd teha. Lõpuks sain kokku 15H ja 25min tööd tehtud. Isegi Tõnis ütles, et ta pole kunagi nii palju teinud :D Päev tuli ka tulemustelt nii võimas, et mõned nädalad olid isegi kehvemad kui see päev :) Ja sellest hetkest kui astusin välja viimasest uksest algas meie nädalavahetuse tripp. Koju oli sõita 1.5H +1H ajavahest. Ehk jõudsin pool 1 öösel koju, äratasin Johnny üles, pakkisime asjad ja tõmbasime Kearney poole leebet. Ööbisime oma eelmise host family juures. Meie pühapäeva kirjeldavad järgmised kaks pilti kõige paremini.

Nüüd oleme siin Sidney-s, motellis. Eks vaatab mis elu toob :)

Country, cornfield, spiderman-Gandalf

See on lihtsalt uskumatu, kui kiirelt läks 8. nädal. Õhtuti jõuan hilja koju, siis tavaliselt käin hommikuti dushi all. Hommikutega on aga nii, et kell 5.59 on äratus ja lendame külma dushi alla. Siis mina pean ka pesema seal 5 min jääkülma veega. See on päris värskendav, iga hommik on nagu uus algus, hea tuju, hea päev, hea roommate, hea toit kõik on super :)

Elasime suure tormi üle. Kogu Nebraskas oli äikesetormi hoiatus ning mida see tähendab usakatele, et pmst tornaado hoiatus. Õnneks torm hakkas ennast koguma alles õhtul ja öösel toimus kogu möll ära. Kui eestis sajab 10mm vihma siis on kõva sõna, siin tuli mõne tunniga 60mm vihma. Tõnis oli omadega teel töölt koju (45 miili). Ta sai 5 miili sõita ja siis edasi enam ei olnud võmalik. Leidis suvalise väikese motelli ja keeras sinna põhku. Ööläbi hoidis pöialt, et auto oleks hommikul õigetpidi.

Kes veel ei tea, siis Johnnyl on 9,5 näppu. Vasakul käel vähem kui paremal. Ta leidis oma hingesugulase. Ühel isal oli sama jama, vasakukäe nimetissõrm oli mõnevõrra lühem. Siis nad jäid jutustama, et kuidas see juhtus ja lõpuks panid poolikud näpud kokku ka :) Bookfield, connecting people.

Minu selle nädala pohhui laul, mis autos koguaeg käis oli " we no speak americano " 

http://m.youtube.com/watch?v=CR8logunPzQ

Siis ma töötasin veel linnas ja nädala lõpus lasin maisipõldude vahel kantrit. Ühe päevaga sõitsin 15 miili tööle, 15 tagasi ja 130 miili põldude vahel maju otsides :) Siis tuli makist "Chase & Status - Time"

Väga mõnus oli.  

Paar päeva oli meil Johnnyga väga raske. Meil oli PR issue, ehk meist levisid halvad jutud linnade peal. Näiteks mul oli nii:

Koputasin uksele ja isa tuli ukse peale. Ma ütlesin, et tutvun siin kõikide õpetajate ja emadega. Ta ütles, et naine tuleb kohe koju ja sa võid niikaua sisse tulla. Lõpuks kui naine koju tuli, siis ta lihtsalt värises ja tuli istus ka vaikselt laua taha istuma. Oli vaikselt nagu hall hiireke, mina ei saanud aru mis toimub, aga no pohhui, hakkasin raamatuid näitama. Emale hakkasid need vaikselt meeldima, siis me connectisime ära, rääkisime niisama ning lõpuks ta küsis: " Do you know that people have been talking about you in Facebook?"

"Oh really :) ?"

"Yea :( . They are scared of you."

Ühesõnaga ma sain teada, miks paljud mu vastu järsud olid olnud. Ega mina polnud kellegile halba teinud või halvasti öelnud. Seal piirkonnas oli lihtsalt varemalt igast pätte ringi liikunud. Niiet paar päeva olid rasked, mis treenisid mind tugevaks :) See ema igastahes võttis raamatuid.

Kohtsain ema, kellele kõik raamatud väga meeldisid. Kirjutas tsheki ka välja, tõin raamatud uksest sisse, ema hakkab allkirja panema ja siis vaatab aknast välja, " woilaa, husband arrived". Andis ikkagi allkirja ära ja hakkan raamatuid kilest välja võtma ja mees tuleb uksest sisse. Räige kapp, särk oli kohe rebenemas, biitseps oli sama suur kui pea ning siis ütles müriseva häälega, 

"what is going on here?"

"Hi, my name is Siim, I am coming from europe. I am selling educational material here"

"We dont want anything" ja siis ta tatsus vihase näoga kööki. Naine kohe järel, seal nad natukene rääkisid ja siis tüüp tuli tagasi.

"Here is the deal, I want you to go away right now, we dont take anything"

Mina: "ööm, ööm... Look, I am just a college student from europe. This is my summer program and what I am doing is that I am showing study books. Here is what your wife and your both sons liked the most." Ühesönaga bla bla bla, et lastele meeldib, nad kasutaksid jne. Selle peale isa ütles emale,

"I dont take anything, this is your decision" ja naine muidugi võttis. Tüüp ise oli ikka julm põkk, hiljem sain teada, et ta mängim Ameerika jalgpalli ühes väga kõvas liigas. Tüübi auto oli ka vastav, suur lahmakas must truck hiigelsuurte mustade velgedega minu pisikese panni kõrval. Karm värk

Aa ja btw, ma ostsin lõplikult oma auto ära. Nüüdsest on Geo minu nimel ja võin sellega teha, mis iganes soovin. Siin on vanad autod võrreldes Eestiga kallimad, sest kunagi toimus vanadeautode mingi reform. Et vii vanarauaks ja anname sulle kilo kulda vastu. Umbes niimoodi. Enam siin neid niipalju ringi ei liigu. Minu Geo (võib öelda ka Toyota) oli 1750$. Kuna ostsin selle Lincolnist, siis pean ka numbrimärgid saama Lincolnist. Numbrimärke saab ainult nädala sees teha. No pekki, siis me jäimegi nüüd ööseks Lincolni, Johnny teeb hommikul tööd ja mina ajan auto asju ning poole päeva pealt lendame Kearny-sse tagasi. Öösel Johnny magas Tõnise vahetus läheduses ning umbes kell 4 öösel hakkas Johnny Tõnisega rääkima, et "Hi, you must be the mom of the house?". Tüüp soperdas midagi läbi une või no ta oli pool ärkvel. Tõnis vastas, et "Johnny, mida pekki ja sa jahud". Johnny lasi ikka edasi, "do you have some place we can sit down?", üritas ka pingsalt mingeid teiste emade nimesid meelde tuletada, kellega ta "just kohtunud" oli aga nooooo ei tulnud meelde :D. Toas (Johnny jaoks maja ees) oli ka nii pime, et ta ei näinud märkmikust "lugeda" emade nimesid. Hommikul kõik irnusid, siis sain mina ka kogu öösel toimunust teada. No ega mina ka nii palju parem ei ole. Ma küll läbi une midagi maha pole müünud, kuid viimasel nädalal nägin iga öö unenägu, kus ma olin majadevahel, kas müüsin või sõitsin mentide eest ära või mida iganes. Vägev!! Aga kui jutu alguse juurde tagasi tulla siis Elu on ikka seiklus, nagu mida pekki, ma ostsin omale USAst auto :D see ei saa olla võimalik :D

Mis mul veel meeles on eelmisest nädalast on see, et kohtasin kantris Spidermäni. Või oli Gandalf?? Ühesõnaga vend, kes elas põhimõtteliselt üksinda oma majakeses, keset põlde. Tal oli suur pikk hall habe nagu Lord Of The Ringsi Gandalfil. Aga tal oli ka poeg, pisike Gandalf. Teda ma ei näinud, sest poeg käis põhi Gandalfi juures ainult nädalavahetustel. Gandalf rääkis, et käis eile alles operatsioonil. Ta käis metsas võlumas ja siis amblik hüppas kätte kinni ja hammustas. Asi läks päris hulluks, ning pidi opile minema. Mina nägin ainult, et käsi oli sidemes ja mingi vere ampull tilbendas koguaeg kaasa. Ei saanud sellest aru. Gandalf igastahes nüüd pikisilmi ootab, et mingi nädalapärast on tal Spidermani võimed :) SpiderGandalf ostis oma mini spiderGandalfSuperBatMegatronile kaks komplekti raamatuid. Kõik olid õnnelikud.

Ma ei võitnud ema nädalat ära :( . Paljud jäid sellest ilma nagu näiteks Tõnis, Johannes, Kairit, Mart, Regina kohta ma kahjuks ei tea see nädal , ja teised. Selle eest tuleb 9. nädala siiamaani kõige võimsam. Kleepisin autole sildid ka, et ikka rohkem tööd teha.

Mu eesmärk on vähemalt ühele perele terve kott maha müüa. Ehk kõik tooted, mis vähegi olemas on, neile ära anda. Koti hind on 1882.65$ see nädal tuleb see ära kah. Ma ikka koguaeg proovin seda näidata peredele, iga korraga muutun paremaks. Annan endast parima!!

Tsau

Mendid on kuked

Lõpuks ometi on aega kirjutada ka blogi. Eelmise pühapäevaga tuli välja, et meil Johnnyga oli vaja Lincolnist ära kolida ning nüüd oleme Kearney linnas. Tänase sunday meetinguga oleme kokku sõitnud 400 miili Kearney-Lincoln-Omaha-Lincoln-Kearney.

Meil oli juba ammu müügi aladega kitsas käes ja pidime ära kolima niipea kui uue host family leiame. Ma pidin ühe nädala igapäev sõitma tööle nagu Tallinnas Pärnu, isegi rohkem. 1,5 H tööle ja tagasi. See eest oli päris mõnus linnakene, sai palju müüa.

Miks mul siis selline blogi pealkiri? Nimelt olen saanud kahe nädala kõvasti BlueLightsAwarde ehk mentte. Esmaspäeval mind löödi väikelinnas nimega Hickman välja. Inimesed kahtlustasid, et ma olen midagi kurjemat kui müügimees. Mul polnud seal müügiluba ja ment võttis mind teistpäeva järjest kinni ning saatis mu linnast välja niikauaks kuni müügiloa saan. Järgmine päev, peale Andrese tööle viimist sõidsin 35mph alas 43mph ja jälle vilkurid tulid seljataha :) . Politsei oli suht karm ja talle ei meeldinud mõned asjad :)

-kiiruseületamine

-pidurituli ei põlenud

-euroopa juhiload seaduse järgi ei kehti USAs

-väljaprintimata kindlustus poliis

-suunatuld ei näidanud

No ühesõnaga ta kirjutas mulle kohe kohtukutse välja :D, mis on 27. augustil, kuid 200 miili kaugusel minu praegusest linnast. Vaatab mis saab, peab ikka näo ära näitama.

Kolmas päev ma rääkisin mentidega, sest tegin politsei juures müügiluba. Neljas päev kutsus mingi pere mulle mendid, et mind ikka kontrollida :D 

Juhiloaga saab alati nalja. Igakord kui mind kinni peetakse, siis nad ikka imestavad juhiloa üle. Räägivad, et ideejärgi ma ei tohi autoga üldse sõitagi, kes mulle üldse ütles et võin sõita :D. Mina aga see peale, et ma ainult collage student from europe. I dont know anything. I am selling children books. Enamvähem lepivad, mis muud neil teha :) Johannesel õnnestus jällegi kolm sheriffi korraga saada. Lendasid lihtsalt peale, uurima mis toimub, kes ta on ja värki :)

Johnnyl on üldse pulli saanud. Näiteks ta koputas hommikul pere uksele. Seadis ennast küljega ukse poole ja ootas ema. Sealt ta tuligi, väike laps süles. Natukene aega jutustades ema hakkab järsku nihelema ja  vaatas oma sülle. Laps mõtles, et hakkab keset jutuajamist kakale. Siuke mõnus vedel, nirises mööda ema lühikesipükse alla. Titt naeris ja purpurpur sittus püksid täis. Sellest jutuajamisest müüki ei tulnud :/

Samal teemal jätkates, mina astusin jällegi koera kangi sisse. Ega seda ju kohe tähele ka ei pane. Jõudsin selle ennem autosse tassida ja teisi maja juurde ka minna. Autos ikka tunnen, et midagi on valesti. No pekki, mul oli reaalne kang autos :D pidin selle veel ära koristama ja öähhh... Paari tunni pärast, oli vaja vetsu külastada siis läksin tanklasse. Poole tegemise pealt, aga kukkus pastakas pellarisse. Mina mõtlesin, et Midaaaa?? Kahtlane päev :)

Mina olen oma autoga rahul. Tuleb välja, et see on põhimõtteliselt Toyota. Toyota mootor, Toyota välimus, seest peaaegu sama. Kõik sõidab normilt ja rikkeid pole, aga kurat siis on kassetimakk. Raadiojaamu eriti välja ei võta. Väikelinnades saab ainult Kantri muusikat kuulata. No mitte mingit emotsiooni ei tekitanud. Kuid siis, kohtasin ema nimega Carissa. Kõik inimesed teadsid teda. Ta oli mõni aasta tagasi raamatud ostnud ja võttis minult ka veel peale. Natukene aega jutustamist ning tema poeg tuli meie juurde kassetiga, millel on juhee!!!!! Woaaah, ma lihtsalt olin nii excited, moosisin neid, ning lõpuks ostsin nendel selle isegi ära 20$. Ma olin niii õnnelik, nüüd saan oma musa kuulata läbi iPadi :D

Need kaks nädalat on mul müügi suhtes väga hästi läinud. Võitsin näiteks isa nädala ära. Eesmärk oli teha siiamaani kõige parem nädal ja see õnnestus. Nüüd iss saab oktoobris auhinnabanketil midagi vägevat. Emotsionaalselt on jällegi kõige raskem just olnud. Üks päev oli mul emotional breakdown ja siis läksin motti otsima maisipõldude vahele :D

http://youtu.be/HW_tYepcMaI

Leidsin selle :)

Johnnyl tehnikaga ei lähe hästi. Ta on algusest peale olnud ainuke tüüp põhimõtteliselt, kes suudab koguaeg rattakumme lõhkuda, minu ratta keti ja käiguvahetaja sõitis pooleks, küll ei sobi talle rattaistmed teinekord ei sobi ratta kuju, aga rattaga ta ikka kimab kõvasti. Johnny jalad kisuvad tihti krampi, siis ta võttis eesmärgiks juua rohkem vett ja osta magneesiumi ja kaltsiumi. Peale tööd siis läheb poodi, et osta vitamiine. Otsis neid 15min, aga ei leidnud. Poest välja tulles, oli tema viimanegi tehnika piistu pandud. Velosiped oli lännu :D , pidi koju jooksma :D

Selle peale räägib Johnny aga koguaeg anektooti. 

How do you know, that nigga used your computer?

It's not there anymore

Siin ilm on kahtlane... Minu hetke linnas polnud 3 kuud mitte midagi sadanud, kuid kõik farmerid ikka kasvatavad maisi. Nägin, et kõige kõrgem temperatuur oli 110 Fahrenheiti. Nüüd, aga viimased hommikud on jube külmad. Värised pool päeva. Johnny võttis kätte ja collectis pere käest ühe koleda kampsuni :D ja paar tundi hiljem tegi sellega üli hea müügi :D

Johnny oma poolikunäpuga

Mina aga istusin emaga maha, rääkisime maast ja ilmast. Siis oli järgmine conversation:

"Can you say something in your language?"

"Yea ofcoors, sae pekki"

"What does it mean?"

"It means, mmm, -how are you-"

Ja peale seda ma hakkasin raamatuid näitama, mul endal oli üli naljakas ja see ongi põhiline.

Okei ma hakkan vaikselt lõpetama. Nüüd tuleb ema nädal ehk on vaja jälle parimat nädalat. Müugid on vaja kahekordistada :) kohe kohe magama ka, aga enne veel meie host family suudab meid julmalt poputada. Koguaeg on neil midagi head külmikus, pizzat, ube lihaga, kooki, jäätist, kana.... iga õhtu on suu punnis ja mugime siin head ja paremat. Eks järgmine nädal näeb kuidas ema nädal läks. Leidsin isegi ema nimega fotograafi. Täiega edasi!!!

Lühike sünnipäeva nädal

Hoohohoheiheiehi wupiduuuu, jälle olen siin host family verandal, kuulan Chase and Statust ning hakkan kirjutama. Kell on juba suht palju ja nädal on väga kiirelt läinud, siis seekord tuleb lühem jutt, rohkemate piltidega :)

Esmaspäeva õhtul sõitsin oma rattaga koju. Terve päev oli koguaeg natukene kumm tühjemaks läinud, kuid siis õhtul andis see täiesti otsad. Nimelt olid kodarad katki läinud, ning need siselohvi augu. Ma vaatasin, et koju oli ainult üks miil veel ja otsustasin joosta lihtsalt ratas käekõrval. Koju jõudes jätsin ratta lihtsalt maja ette vedelema, et teisipäeva hommikul vaatab, mis saab.

Teisipäeval läksime kõik neljakesi McDonaldsisse sööma ja siis kellegil tuli meelde, et mul oli sünnipäev :). Hohoooo, siis hakaks vinge päev pihta. Kõik soovisid õnne :D isegi õnnitluskõned tulid kohe hommikul läbi Tõnise telefoni. Agaaaa, mul tuli veel ratas ära parandada et tööle hakata :) Oeh see oli alles katsumus. Kell oli nii vähe, et kusgilt ei saanud korralikku liimi ja komplekte, et kumm ära parandada. Lõpuks mind aitas rattapood, mis tehti kell 9 lahti ja sain sealt hoopis uue siselohvi. Vaja oli veel auto otsimise peale aega kulutada ja terve päeva peale sai vähe tööd teha kahjuks. Aga mul oli jummala pohhui, sünnipäev ikkagi :D. Õhtul koju sõites lendasin Burger kingist ka läbi, et endale ja Johnnyle sünnipäeva purks osta. Kodus, aga oootas mind Tõnise poolt suur Pizza, tohutult õnnitlusi, hostfamily oli teinud mega head CupCaked ja lihtsalt mugisime ogaraks :D seeee oli hea õhtu. 

Kolmapäeva puhul sain omale poole päeva pealt lõpuks auto, mille sebimine jällegi võttis tohutult aega, kuid see oli seda väärt :) nüüd sõidan siin ringi oma Bookmobile-ga       Geo Prizm. Lihtsalt parim.

Neljapäev ma käisin Tõnist followimas, et näha kuidas autoga tööd teha. Me nägime niipalju lahedaid peresid :) näiteks see. Istusime emaga juba maha, hakkasime raamatuid näitama, kui järsku tulid isa ja lapsed kohale üüüber suure treileriga. Tuli välja, et nad just ostsid omalr 4 laamat. Raineri lemmik loomad :) nii et see pilt on Rainerile lemmik kindlasti

Teiseks kohtasime politseinikku, kellel oli kodus julmalt loomi. Hobuseid, rebaseid, kasse, koeri, pesukarusid jne. Ma sain kohe ühega pildile :D

Ühe viimaste peredena õhtul nägime sõjaväelast. Tüüp tuli ukse peale püssiga, lihtsalt igaksjuhuks :) tuli välja, et ta naine oli ka kunagi raamatuid müünud ja siis nad ostsid meilt ka :)

See nädal oli võistlus sit-downide peale. Kes saab piisavalt sitdowne saavad teisi kreemikookidega määrida. Suurte matemaatikute Tõnise ja Kairiti arvutustele järgnedes, saime me kõik kreemiseks :)

Tulemas on "Isa" nädal. Kõik teevad kõvasti tööd, kõik bookmänid ja bookgöörlid. Tõotab tulla aegade parim nädal. Tuju on hea, auto on olemas, kõvasti õpitud, kõik toetavad. Annan endast parima!!

Lõpetuseks, do you know why birds fly to south? ...

Because, ... It is too long to walk.

Olge mõnusad.

Warm & Calm

Ohohohooo nädal on läbi. Vaimselt siiamaani kõige kergem nädal, kuid selle eest neljapäev oli 4th of July, ehk USA iseseisvuspäev. See keeras paljud asjad pahupidi :) päev enne seda olid kõigil aiapeod ning tähistati saabuvat püha, raske oli inimestega rääkida. Sama oli ka 4. juuliga, kus enamus tegid veel teise peo otsa ja mitte enamus tegid pika nädalavahetuse maal (alates kolmapäevast pühapäevani). Kuid ikkagi, lubasin et tuleb parim nädal ja tuli. Sai raamatuid müüa ja lippu kõrgel hoida. Suudan rohkem inimestega maha istuda ja raamatuid näidata. Tegin selle kõige lihtsustamiseks veel väikese pildiseeria, mis seletab lahti 1st Approach, 2nd Approach, Doordemo ning seejärel, mis kõige olulisem Sitdown.

1st approach

2nd Approach

Doordemo

Ja siis tuleb sitdown, kus saab inimesega maha istuda. Selle nädalaga sain ma eelneva 3 nädalaga võrreldes kõige rohkem sit-downe ehk ka kõige rohkem müüki.

Mu nädala moto oli "warm & calm" ehk soe ja rahulik. Peale koputamist, ma sisendasin seda endale ning kui ema ukse peale tuli, siis tegin väga sooja Approachi. Töötas!!! Igapäev see sama ning üks hetk kui läksin oma motost välja ja hakkasin rabistama ja liialt kiirustama majade vahel siis sain ka kohe Mendi :) ma läksin närvi, et üks pere mu aega raiskas ja keerutas lihtsalt mingeid vabandusi, et miks ema või isa ei saa ukse peale tulla. Siis ma lihtsalt ütlesin "okei, bye" ja jooksin minema :) järgmise ukse juurde muidugi. See oli veidikene ebaviisakas ning helistati menti, et mind kontrollima tulla. Politsei on alati sõbralik, kontrollib mu paberid üle, lehvitab ja läheb minema :)

Üks päev kohtasin üht päris Nigga isa, kes rääkis korraliku neegri aksendiga vms. Raamatutest ta huvitatud polnud siis tegin talle hobuse nalja, mida ma ka eelmises postituses kirjutasin. Tema aga pööras nalja veel totaaalseks huumoriks. 

Mina: " Do you know where does the horse go, when it is sick?"

Nigga oma super nigga murrakuga :D :" Well I dont know, it goes to take a shit???"

Njah, kellele nali kellele mitte :)

Sellel nädalal tundsin jällegi, et ma tõesti teen head asja. Olin ühe pere juures, kus ema kasvatab last ja ainuke sissetulek on hetkel invaliidsus pension vms. Tütar oli raamatutest jumala vaimustuses. Ütles, et need aitaksid niiiipalju koolitöödega ja hindeid tõsta ja värki. Emale meeldisid ka väga. Ütlesin neile ka hinna, ema tõdes, et raamatud on väga hea hinnaga, kuid lihtsalt pere hetkeline kuu sissetulek on vaid natukene rohkem kui raamatud maksid. Tütar oli pettunud, ema oli pettunud. Ema vabandas veel tütre ees, et sorry, me ei saa neid kahjuks lubada. Nad helistasid veel vanaemale, et kas tema saaks aidata, aga nii ei lähe need asjad kunagi.

Samal õhtul jällegi sain esimese kliendi, kes tuli tõesti läbi tule ja vee. Küll isa ikka ütles, et pole raha ja et lapsed ei kasuta ja ei tea jne jne jne. Isale tegelikult raamatud meeldisid, talle vist ei meeldinud osta ukse pealt. Mina igastahes suutsin kõik tema väited ümber lükata, lisaks veel pojale ka meeldisid raamatud ja ta ikkagi võttis need minult. Lisaks veel maksis kogu raha kohe tšekina välja :) ja tema rääkis, et pole raha :)

Tavaliselt on siin kõik autod ikka vähemalt 5 liitrised truckid, mis mürisevad ja kärtsuvad. Kuid kolmapäeval ma nägin esimest korda USAs piruka tüüpi autot :) . Tuli Eesti meelde kõikide nede Peugeot ja Renault pirukatega. :)

Selle nädalaga õppisin veel kahte asja. Ideejärgi ma teadsin seda varem ka, aga sai nüüd jälle üle katsetatud.

1. Kõik oleneb sellest, mis sa endale ütled. Näiteks kui on tunne, et ühes piirkonnas pole põhimõtteliselt ühtegi lastega pere siis see mõte lihtsalt tiirleb peas ja ei tulegi ühtegi pere. Kui aga hakata kõva häälega ütlema, et siin on kõik pered lastega siis märkamatult neid nagu hakkaks juurde tulema :) see töötab iga asjaga :)

2. Suur oskus on toodet näidata. Müües ei osta keegi. Seda ma ei viitsi pikalt lahti kirjutada :)

Kuna ma sõidan niipalju rattaga, siis ma ikka mõtlesin, et millalgi peab mats ka ära tulema. Nüüd laupäeva hommikul, teel McDonaldsisse hommikust sööma, käisingi käpuli. Verd purskas, siis tuli lihtsalt silmad kinni panna, et see silma ei pritsiks. Johnny, kes minu taga sõitis, tõmbas siis kohe kõik škutiga kinni. Lappis mul jalad ja käed kokku ja olin jälle elus :D esimene reaktsioon oli mul selline: " persse tagasi pean sõitma, pean riided ära vahetama :D "

Väga hea, et oli kerge kukkumine. Nüüd on hetkel ainukene Andres, kes pole veel kukkunud. Ootame seda hoolega :)

Nagu ma olen maininud, siis Tõnise põhiline self-talk on "pohhui". Aga ta autol läks hoolduse tuli põlema, et no vaja õli vahetada jne. See häiris teda ikka pikka aega kuni lõpuks ta otsustas selle ikkag ära parandada.

See nädal ta jah tegi kõvasti kildu. Ta veel rääksin, et reede õhtul läks ühe pere ukse taha, keda pole mitte kunagi kodus. Oli seal juba kolm korda käinud ja seegi neljas kord polnud kedagi kodus. Tal viskas see kopa ette, aga ta nägi, et aias on siga. Mõtles, et paljud ikka siga saavad approachida ja siis tegi seale natukene oma müügiteksti. :) omaette sai ta kindlasti palju naerda. Kui Tõnn selle juttuga koju tuli siis me olime lihtsalt kõht kõveras :D

Sellel nädalal ma ühtegi anekdooti ei kogunud, kuid ma olen kindel, et tuleb kõige kõvem nädal. Saatsin ka mõnele juunis postkaardid, et mind ikka toetataks. Et vanaisa ikka kõvasti kohvi jooks, siis ma müün rohkem. Et isa jooksma hakkaks, siis ma hakkan kõvasti müüma. Et Tõnis igakord card-holderit kasutades, ikka mõtleb, et ma hetkel müün üli võimsalt :) jne jne. Tuleb maailma parim nädal ja selle nädala moto on naerata. Proovin olla nagu smiling idiot ja vaatab mis juhtub :) Te ikka kirjutage kommentaaridesse, mis te ägetad teete ja kui ägedad te ikka olete. Tsauka

Päevad sulavad kokku

Eelmine nädal ei jõudnud kirjutada. Nüüd tuleb siis kahe nädala eest :)

(Üks nädal)

Oeh, aeg lendab väga kiiresti. Eriti sulavad just päevad kokku. Ikkagi on selle ühe nädalaga palju juhtunud. Täna rääkisin ka natukene Mardiga Skypes. Saime natukene üksteise kallal lõõpida ja möliseda. Hea oli. Üht eesmärki täidan väga hoolega. Panustan toitu väga palju. Koguaeg toimub mugimine :) 

Oleme selle nädalaga kaks korda kolinud. Kõige pealt ühte suurde majja, mis oli nädalaks meile tasuta. Väga korralik, kolm korrust, pesumasinad, külmikud olid sees, kõik tiptop. Täna kolisime veel oma jäädava Host fämily juurde. Kohalik pastor, kelle nimi on Mo, nagu Simpsonites. Meie päralt on terve keldrikorrus. Siin on telekas, külmik, pesumasinad. Meile rohkem polegi vaja. Magame õhkmadratsil, igakord kui pea patja puutub, siis on ka kohe silmad kinni.

Sõna "meie" all mõtlen ma hetkel nelja tüüpi - mina, Johannes, Tõnis, Andres. Meid on neli, sest üks tiimikaaslane on juba Eestisse tagasi lennanud. Ning tema roommate Andres tuli meie linna. Täpset põhjust ei tea. Pole midagi teha, see tagasi minek oli tema enda otsus, meie laseme aga julmalt edasi :)

Mina pole veel kordagi lõpetamisele mõelnud. Mul on olnud väga raskeid päevi, just vaimselt - et kuidas motiveerida ja edasi minna. Kuid iga päev on siiski lõppenud üüratu naeratusega, sest just rasketel päevadel ma suudan nii palju õppida. Näiteks õppisin enda jaoks maailma kõige võimsama self-talki. Lause, mis hoiab mind all day long rõõmsana ning hoiab halvad mõtted eemale. Seda lauset tuleb öelda minutis mitu korda. See kõlab sedasi: " naerata ". Kui seda piisavalt öelda, siis on tunne nagu oleks pilves ja sul on kõigest täiesti savi. Lihtsalt lähed, koputad ja naeratad.

Ühel hommikul kella 9 paiku läksin ühe valge maja ukse taha. Koputasin ja lõpuks tuli ema ukse peale, fliis tekk käes, nagu hoiaks end soojas. Hakkasin temaga rääkima, kuni äkki tal vajus tekk ära. Tuli välja, et ta oli just last toitnud ja tiss oli paljas. Tema hakkas kohe ennast kohendama, mina püüdsin silmsidet hoida ja rahulikult sales-talkiga edasi minna :) . Sisse ta mind kahjuks ei lasknud, aga raamatud sain ära näidata :)

Majadel on tavaliselt kaks ust järjestikust välisust. Esimene on enamjaolt võrgust või klaasist ja järgmine on selline tugevam uks. Mõned emad, aga ei tee klaasust lahti. Mind ajab see väga närvi :D . Aga kui tema tahab niimoodi suhelda siis ma teen talle ka tagasi :) . Ma räägin üli vaikselt, nii et ta näeb et ainult minu suu liigub ja küsin ,mingi küsimuse :) ja siis vaatan talle lolli ootava näoga vastu. Mõnikord läheb õnneks ja teeb ukse ka lahti.

Paljudele peredele läheb ühe medõe nali peale.

When does the horse go, when it needs a medicine??

The horse goes to the horspital.

(Teine nädal)

Jälle üks täiesti erinev nädal. Esimese nädala olin põhiliselt Ghettos, kus väga vaesed inimesed. Teisel nädalal medium-wealth piirkonnas ja nüüd olin rikaste juures. See oli päris raske. Nendega jutule saada ja üldse tabada aeg, millal nad on kodus. Kui ennem oli iga päev ikka soe ja vihmata (vahest väikesed vihmad) siis nüüd tundsime Johnniga ka tõelist vihma. Just astusime hommikul McDonaldsist välja, et piirkonda sõita ja hakkas kallama. Kella 8-st kuni 2-ni olime koguaeg läbimärjad. Esimest korda tundsime külma :) tegelt pold hullu midagi, lihtsalt raamatuid ja pabereid tuleb kaitsta.

Põlved on nüüdseks täiesti korras. Söön glükosamiini ja kaltsiumi koos. See eest on Siretil ja Kairitil probleeme hüppeliigeste ja põlvedega. 

Toidukogused kasvavaaaad!!! Viimased päevad võtan hommikuti topelt portsu ja sealt tuleb 2000kcal. Laupäeval oli mul natukene rohkem batoone ka järgi (8 tükki, tavaliselt söön 4) nii et puhtalt batoonidest tuli veel lisaks 1000kcal. Päeval söön kolm wrappi, mis annavad vähemalt 1000kcal. Õhtul söön seda, mis hamba alla satub. 3 apelsini on kindlad maiuspalad igal õhtul. See tähendab, et õhtul tuleb lisaks vähemalt 500kcal. Kõik need kokku on 4500kcal puhast energiat. Lets see what happens :D

See kolmapäev käisin Tõnist follomas, ehk vaatasin kuidas tema tööd teeb. Kõvasti nalja sai. Näiteks istusime ühe emaga maas ja ema oli raamatutest jumala vaimustuses. Põhimõtteliselt kohe oleks hakanud tsekki välja kirjutama, aga siis koputati uksele. Seal oli officer Kuri. Kuna Tõnis töötab hästi paljudes väikestes linnades, siis tal pole tavaliselt müügiluba, kuna see võtab liiga kaua aega. Esimese asjana küsis ment müügiluba. Peale seda kirjutas meie kõik andmed ülese, kus me elame, mis on meie kompanii aadress, mida me teeme jne. Küsis , kas meil on autos terariistu. Tõnis näitas taskunoa komplekti ja siis tuli väga kahtlustav pilk. Nimelt eelmine päev oli see sama ment näinud Tõnist ühes teises linnas, kus politsei dziibil oli pidurivoolikud läbi lõigatud. Ment palus meil autost eemale seista ja siis otsis auto täiesti läbi. Ega tal midagi leida polnud, aga kõik raamatud ja paberid ta tõi ema majast välja ning ütles: "She is not intrested anymore". Fakk, kõik oli juba peaaegu paigas ja siis lendas sisse. Rohkem ma ei tea, kas see sama ment on teda tüüdanud või mitte.

Kohtan vaga palj lahedaid peresid, kellega lihtsalt võib jääda jutustama. Näiteks, ukse peale tuli üks vanaisa. Mina tavaliselt proovin ikka kõigiga kätt suruda, nii ka temaga. Tema naeratas oma halli vuntsiga ja pani hoopis käe rusikasse. Tüüp andis mulle nukke :D rääkis ka ära, kus kõik pered lastega elavad. Järgmine päev kohtsain poolakat, kel küll raamatutest suurt tolku polnud, kuid aitas mind nii väga kui tema võimuses oli. Küsis kohe, kas ratas on korras jne. Putitasime seda, siis andis mulle natukene batoone teepeale kaasa, jääkülma vett jne. Lahe oli.

Kuna tööpäev sisaldab hästi palju emotional rollercoastereid, ehk tuju läheb väga kiiresti heaks ja halvaks vaheldumisi, siis Tõnis kasutab selle jaoks selftalki, mis kõlab selliselt: " pohhui"  kui seda natukene harjutada, siis see hakkab tõesti tööle, nullib lihtsalt tujud ära, et ei ole liiga hea, ega halb tuju. Mina suutsin selle, aga viia uuele tasemele. Panin tema ja enda eelmise self-talki kokku. Kui kõhklen mõnikord mõne otsuse langetamisega või enesetunne ei ole õige siis ma ütlen: "pohhui naerata". Whaaa, see on nii võimas. Arvan, et sellega lastigi Titanic põhja.

Öeldakse, et esimesed kolm nädalat on suve raskeimad. Nüüdseks on need läbi järelikult neljas nädal tuleb kõige parem. Mul saab kohe müügi ala siin linnas otsa, ei tea mis edasi hakkab saama. Tõnis igastahes ütles meile täna, et proovige odavat autot otsida. Vaatame, mis siis juhtuma hakkab. Ma olen igast asju õppinud, mida kõike ei jäksa siia kirja panna. Aga neljanda nädala märksõna on "warm & calm". Olen lihtsalt väga soe, väga hea tujuga, aga ülimalt rahulik ja vaoshoitud. Eks pühapäeval räägin siis kui hästi see läks ;)

Lõpetuseks, sain teada natukene Chuck Norrise kohta.

When Chuck Norris goes into the pond and comes out. Chuck is not wet. The pond is Chuck Norris.

Pohhui naeratame

Johnni jäi poole lehe keeramise pealt magama

Ja ta magab silmad lahti :D

Hommikusöök 1200kcal

1/12

Oeh, pühapäev. Eelmine nädal oli nii kiire, et ei jõudnud kirjutada. Ei no elu on siin kiire ja äge. Seljataha on jäänud 8 ja pool tööpäeva. Koptutatud esimesed uksed ja tehtud esimesed müügid. Õiget elamiskohta meil veel ei ole, oleme nädal aega olnud ühe tüübi juures (Kyle), kes ka kunagi müüs raamatuid. Täna käisime uuesti kirikus, loome tutvusi, et leida omale host-family.

Saime rattad omale. Hullult hea diiliga, 40$ ratas, odavam kui Wallmartis. Mina ja Johannes (mu roommate) ikka rallime kõvasti nendega, tüdrukud ainult lõhuvad. Üks tüdrukutest (Marleen) pani rattaga täiega kummuli, nii et särk lõhki ja igatipidi kriimustatud, aga muidu pole hullu. Teine tüdruk  (Signe) polnud väga kaua aega rattaga sõitnud, nii et tal oli vaja kõvasti enesekindlust koguda ratta seljas. Umbes kolmandal päeval ta põrkas kokku autoga :D . Signega ei juhtunud midagi, jalgratta esiratas oli lihtsalt mitte ümmargune vaid 90 kraadi kõver. Kuna autojuht oli süüdi, siis osteti kohe uus esiratas ja sai edasi sõita. Mõlemad on elus. Ja selle kohta on ka üks anekdoot:

Juku läheb klassiga ekskursioonile ehitusplatsile. 

Õpetaja ütleb: "Lapsed, pange kõik ilusti need kollased kiivrid pähe! Eelmine aasta kukkus ühele poisile telliskivi pähe ja ta jäi ellu!"

Juku vastu: "Jah ma tean teda, ta siiamaani naerab ja jookseb ringiratast!"

Iga hommik kell 7.00 me sõidame Johannesega hommikusöögi kohast oma ala peale müüma. See peaks olema umbes 8 miili. Igastahes me sõidame seda 50 min. Aga seee on lahe! Tee on nagu Otepääl üles ja alla. Väga suure hoo saab sisse. Alati naudin seda ja kujutan ettenagu sõidaks tsikliga. Kõik nipid, kuidas kurvis kallutada, vastu keeramised, tuule vuhin, bike tunnetus, see on kõik kivikõva, lihtsalt aega võtab. 

Kuna olen siin juba toidu üle nurisenud, siis me võtsime selle Johnny-ga (Johannes) kõvasti ette. Pühapäeval ostsime nädala toiduvarud ära. Igast konserve, peanut butter, banaani, apelsini, wrappe ja värki. Kes veel ei tea siis peanut butter ei ole sama mis Nutella. Peanut butter on soolane ja pähklitest, Nutella magus ja kakaost. Johnny on sama suure isuga kui mina. Iga õhtu, kui jõuame koju, siis lihtsalt hakkame mugima, kuna kõht on nii tühi. Eile tegime näiteks oma viimastest jääkidest mõnusa hea-une-combo. Wrap+palju peanut butterit+terve banaan+suhkur ja keerasime selle kõik rulli. Sealt tuli siuke energia laks, et terve öö nägime head und. :)

Siin on niiiii soe. Jooksen terve päev päikse käes ringi, 92 Fahrenheithi (peaks olema 33 Celsiust?) ning õhuniiskus on laes. Õnneks inimesed ikka täidavad mu joogipudelit. Aga tegelikult on hetkel veel jahe. Juulis tuleb ikka 100+ :D . Sellisest jahedast ilmast hoolimata müüsin näiteks ühe terve komplekti raamatuid perele, kes oli varasemalt mõned raamatud juba ostnud :) see oli mõnus.

Linnas ja elamurajoonides on tohutult oravaid. Neid näeb igalpool. Ühed pered rääkisid, et orava liha on nii hea, maitseb nagu kana, aga pehmem :). Ja siin ei ole ainult oravad vaid ka jänesed. Igalpool lihtsalt hüppavad ringi. Tõnis on juba kogemata ühe jänese alla ajanud. Me Johnnyga jällegi oleme peaaegu oravad alla ajanud ja seda jalgratastega.

Mul põlved hästi ei tööta. Ostsin lisaks glükosamiini liigestele, natukene aitab, aga mitte eriti. Siis avastasin ka just, et väikene kaltsiumi puudus, et ostsin seda ka omale lisaks. Vaatab, kuidas need tulevasele nädalale mõjuvad.

Me üritame siin karu tapmisega olla ka suhteliselt ajakavas. Üldiselt proovime asjad ära ajada peale kümmet õhtul. Sest tavaliselt päeval ikka käia ei saa. Ühel päeval oli ränk põiekas. Ma ei tahtnud oma aega bensuka otsimise peale kulutada ja küsisin mõne pere käest, et kas võin nende pellarit kasutada. Nad ei olnud nõus. Siis liikusin ringi, mõtsin mis ma teen ja mis ma nägin. Nägin maja, mille ees seisis mendi auto. See mõte, et mul on võimalik mendi kempsus põit tühjendada ja kui juba võimalus on siis karuga ka jutud ära rääkida, tundus lihtsalt nii naljakas, et pidin minema ja koputama. Ukse peale tuli mendi naine ja juhatas mu ikkagi bensukasse. Mõte oli vähemalt hea. :)

Laupäev on meile tööpäevadest parim, sest kõik pered on kodus ja sõbralikud. Tavaliselt nad saavad reedeti palka ka siis on palju müüki. Aga enne laupäevast tööpäeva kuulsin ma üht head nalja. Ma tabasin ära, et kui ma tahan ema panna ukse peal mind kuulama ja raamatuid vaatama pean ma lühikese anekdoodi rääkima. Ja see töötas!! Terve päeva sain põhimõtteliselt kahe naljaga hakkama. 

Kõik teavad sellist looma nagu kaelkirjak. Aga miks on kaelkirjakul nii pikad jalad??

Sest kaelkirjaku jalad haisevad!

Nebraska, The State of Happiness

Möödunud mõned kiired päevad sales-schoolis. Nüüdseks on ka see läbi ja on teada, kes on minu roommate ja kuhu linna me müüma läheme. Super, me läheme täpselt Ameerika keskele Nebraska osariiki, Lincolni linna. Minu roommateks on Johannes ja Tõnis (minu manager). Saab olema fun. Terve kolmapäeva me sõidame autodega kohale. See pidavat olema umbes 900 miili. Tuleb lahe!!!! (Kirjutatud teisipäeva õhtul)

Nii nii nii :D . Oleme hetkel Tõnise book-mobiles ja sõidame Kairitiga Nebraska poole. Kiirtee on suur ja lai, 75 mph huugab koguaeg. Rentisime veel ühe Chevroleti ja mini-van Chrysleri. Sõita veel 643 miili ja makist tuleb lugu Las Ma Vaatan Sind Veidi (Toe Tag).

Marti ja Reginat näeb alles 1. septembril Nashvilles. Regina lendas kusagile Kanada piiri äärde ja Mart ka kusagile kaugele loodesse. Alles nüüd hakkab tõeline suvi pihta.

Lõpetuseks üks pilt Nashville üli heast võileiva restoranist kõikidele Tootearendajatele. See võiku/wrap on Sergei Letunovitši lemmik, Lettucewitš.

Hoidke pöialt, Ameerika vajab vallutamist :)

Viimane lebo päev

Jess, täna ma võitsin Marti hommikul dushi alla jõudmisega. Edaspidi teile teadmiseks, meil on ka väike challange suve lõpuni. Iga hommik peale pesu me teeme kätekõverdusi ja kõhulihast. Iga päev ühe võrra rohkem ehk suve lõpus peaks tulema 77 kätekõverdust järjest :) 

Süüa ei ole siin absoluutselt. Hommikusöök hotellis koosneb kõik suhkrust ja E-st. Värvilised krõbinad, neoon kollane siirupist tehtud apelsini mahl, röstsai või vahvel E-st tehtud marmelaadiga või läikivad plastmassist õunad. Kui hotelli osta odavat süüa siis saab ka ainult burgeri materjale, mis ei maitse hästi. Ei tea veel päris täpselt, mis ma hakkan BookField'ile süüa kaasa võtma. Vist banaani, putru ja batoone. Aga söök on vist siiamaani ainuke miinus USAs.

Otsustasime täna, et läheme ühe korra välja ka sööma, sest reede on meie põhimõtteliselt viimane "lebo" päev. Ja kuhu? KFC-sse. See on McDonaldiga sama väärsel pulgal.

Meile on ammu räägitud, et siin on sellised vihmas, mida Eestis ei näe. Panime siis asju valmis, et sööma minna ning väljas hakkas padukat kallama. Me olime kohe super excited, et välja minna. Raha kaasa, ukse kaart kaasa ja jeehat. 10 min chillisime siis vihma käes. Isegi üks auto jäi seisma ja küsis, et ega me äkki tema vihmavarju endale ei taha. Aga ei :) Meil oli lõbus ja kõhud saime ka lõpuks täis.

Okei, pean lõpetama. Nagu ütlesin homme veel natukene lebo päev ja siis läheb mürgliks. Ja BTW kas Eestis on ikka veel lumi maas :D?

American Smile

Hei kõigile!! Meil on siin über fun! Tänane päev algas täpselt nagu oleks olnud juba raamatuid müümas. Panime äratuse 5.59 ja tegime võistluse, kes jõuab esimesena külma dushi alla. Mart raisk võitis (ta muidugi magas vannitoale kõige lähemal ka). Peale külma dushi me panime hoopis tossud jalga ja läksime jooksma. Seee oli super fun. Hommikul olid kõik kohad oravaid täis, nad olid mega julged. Jooksime mööda raudtee rööpaid ja karjusime nagu segased. Kõik kes mööda sõitsid arvasid, et me oleme natukene peast soojad.

Peale hommikusööki me pakkisime asjad kokku ja hakkasime teise hotelli poole minema, sest meil oli see juba varem bronnitud. Seda me muidugi ei teadnud kuidas me sinna jõuame. Proovisime siis küsida, kus on lähim bussipeatus vms, sest taksod ikkagi suht kallid. MITTE KEEGI EI TEADNUD! Siin tavaliselt ikka jala ei käida ja väikse autoga ei sõideta :) Niisiis me trippisime kohvritega üle raudtee rööbaste, sildade ja tanklate, otsides bussipeatust. Google maps näitas koguaeg valesti. Üks hetk peatus auto ja pakkus meile abi. Meil oli muidugi suu lahti ja vaimustunud, et inimesed nii abivalmid on. Tuli välja, et tollel tüübil on leedu perekonna nimi ja teab, kus on Eesti. Super, tüüp vedas meid 10 miili kaugusele uude hotelli oma vän-iga ära ja asi vask. Andis isegi oma visiitkaarid, et kui hätta satume siis saab helistada.

Mitte ainult pool-Leedukas ei ole abivalmis vaid KÕIK on! Trippisime bussiga kaubanduskeskusest kesklinna ja meil jäid jälle suud lahti. Bussis oli umbes 15 inimest, kõik suht tshillid, rääkisid suvaliste inimestega juttu. Üks hetk, kui buss seisis valgusfoori taga, võttis meie kõrvalt reisija kõrvaklapid kõrvast ära ja hakkas kõva häälega rääkima: " Vaata, seal jookseb üks naine, vean kihla, et soovib tulla bussi peale." Bussijuht sai aru, et temaga räägiti ja siis ootasimegi ilusti naise ära. Kõigil oli rõõmusmeel, naine ise oli ka rahul, meile oli see midagi uut. Eestis ei teeks sellest keegi välja! See pole veel kõik.

Järgmises peatuses tuli bussi kõrgele tõmmatud sokkidega valge mees, kellel oli käes sinine kott. Selle ta aga andis bussijuhile öeldes, et ta oli selle just leidnud. Siis nad jäid pläkutama, kuidas kott kaotajale tagastada, kuhu selle ikka kõik peab viima ja virki värki. Kõik nii tühja asja pärast. Jällegi Eestis oleks see pigem ära visatud ja põlema pandud.

Ütlesin, et käisime kaubanduskeskuses? Valesti ütlesin, see oli lihtsalt kaubanduskilomeetermegasuursoodusmaja! Saime töötamise tossud, polo särgid ja lühikesed püksid. Igas poes oli -500% ale. Müüjad on sellised, et jää nendega maast ja ilmast rääkima. Vötavad sind kohe omaks, viskavad käppa ja naeratavad.

Kokkuvõtvalt, ühe päevaga juhtus nii palju, et ei suuda kõike kirja panna. Muidugi ei saa mainimata jätta, et siin päike paistis all-day-long ja 30 kraadi. Mina, Regina ja Mart oleme neegrid ning hotelli sisehoovis on bassein.

Siin mõned pildid lennukist(kapsaussi pilt), New Yorkist (NY Taxi) ja tänasest Nashvillest.

Poolel teel

Jõudsime kolmekesi (Mina, Mart ja Regina) umbes täpselt kell neli hommikul lennujaama. Kohale olid tulnud ka meie paar kursakaaslast, mis oli igati fun. Plus nad olid ettevalmistanud! Igaüks meist sai ühe koti, kus oli paar kommi ja näiteks lineaaralgebra loengu materjali, dünaamika arvutusi ja muud kooliga seonduvat. Siin on tegelikult peidus iroonia, sest meil on semester ilusti lõpetatud ja lendame USSA, aga ülejäänud peavad veel kõvasti higistama ja unetuid öid tegema. Mwuahahhaha!!!

Rääkides unetutest öödest, siis öö enne lendu, oli meil kolmel kõigil ära saatmis peod ( kus magada ei olnud aega ). Enne lendu polnud ka mõtet magada, sest lennujaam ootas meid juba 04.00 Ei tea küll, mis meiega juhtus Helsinki lennujaamas, kus ainuüksi vee pudel maksab 3€ ja järgmist lendu ootame 6H?

Lähen juba sassi

Aega on vähe ja teha on palju. Kõigest 8 päeva veel ja olengi USAs. Olen suht excited selle pärast. Reti ütles mulle: " Täiega kahju, et sa ikka ära lähed. Tead, meie Heli-Mariga mõtlesime, et sul kindlasti läheb hästi. Aga loodame, et tuled tagasi üli halbade emotsioonidega ja siis sa mitte mingil juhul ei taha järgmine aasta tagasi minna." Selline motivatsiooni kõne siis.

Eilne päev, 9 päeva ära sõiduni. Panin omale eesmärgiks, et õpin terve päeva müügi tekste USA jaoks. Seda ma siis tegema hakkasingi. Päeval umbes 12 alustasin ja õhtul kell 9 lõpetasin. Muidugi vahepeal sai ka söödud ja juuksur tegi super vinge sonksi jälle pähe :)

Kuidas siis õppimine läks, poest sai viinamarju, banaane, vett ja muud staffi. Võtsin koolist teki ja viskasin muru peale pikali. Päike siras, vägev oli. Tekste on ainutl väga palju ja vaja tuhat korda veel õppida ja harjutada.

Umbes kahe paiku öösel, koju sõites kuulasin veel müügitekste. Ühendasin iPadi auto makiga ja siis kõlaritest voolaski välja minu salvestatud müügiteks - salestalk.

Ühesõnaga päev oli tuupimist täis, magama jäädes käisid ikka veel müügilaused kõrvust läbi. Aga mis juhtus öösel?? Keset ööd hakkasin mina lampi kõndima. Pmst olin kuutõbine. Tõusin voodist üles, tekk käes ja läksin ema tuppa. Tüüp ärkab üles ja meil hakkab kahekõne:
Emm: Mis teed?
Mina: Harjutan.
Emm: Mis sa oled peast soe ve?
Mina:Ei, ma harjutan.

Järgmine päev ehk siis täna, mina ei teadnud midagi. Kuulsin öö seiklustest hiljem. Aga ei anna veel alla, vaja veel kaks eksamit teha ja nagu ütlesin 8 päeva ja mõned tunnid on aega lennuni.