Näen palju, tunnen rohkem

Kõik ei tahtnud peale mahtuda :)

Möödas on kuues nädal ja ma ei oska mitte midagi kirjutada. Sai autoga pusitud, sai usse nähtud. Sai igast rõvedusi tehtud ja õhtuti Sadrakuga pulli tehtud. Kui võrrelda seda suve eelmisega, siis üldiselt saab öelda, et emotsioonid kõiguvad vähem. Nad endiselt kõiguvad, kuid olen õppinud neid stabiilsemana hoidma. Mõni päev on nii tänulik päev. Olen tänulik, et mul on käed-jalad-pea otsas ja et mulle on nii palju üleüldse antud. Olen tänulik, et olen SW-sse läbi juhuse sattunud ja, et mul on üldse võimalus maailmas reisida ja nii palju näha. Emad ütlevad, et ma olen väga julge, et tulin teise maailma otsa ramse müüma. Sellist asja ei mõtle iga päev ise. Mida rohkem erinevaid inimesi ma näen, seda rohkem mul silmad avanevad.

Olen taaskord väga palju õppinud enda kohta. Mida ma tahan teha, kuhu ma tahan jõuda. Kõik tahavad saada edukaks, aga kas kõik on ka valmis selle nimel pingutama, kas kõik on valmis seda hinda maksma. Kõik teavad, et hind on suur, kuid keegi ei tea konkreetset hinda.

Uus mersu on kallis.

Uus lennuk on ka kallis.

Kas nad maksavad siis sama palju? ... Ei .... Ja mina mersuga ei lepi.

Nii äge on vaadata, kuidas igapäev ma saan olla oma eilsest minast parem. Kuidas ma saan astuda Üle iseenda.

Mis ma alles nüüd hiljuti taipasin, et GOAL-id on üüüratu tähtsusega. Aga sul peab olema pohhui, mis teised sellest arvavad. Vahet ei ole, kui suur see kellegi jaoks on või kui väikene see kellegi jaoks on. Hoobelda ei saa GOAL-i suurusega, saab hoobelda goal-i ära tegemisega. Goal peab olema piisavalt suur, et seda ka kätte saada. Ja sealt minna üli väikeste sammudega suuremaks. Kui minu päeval ei ole GOAL-i siis päev ei ole maksimum produktiivne. Ja GOAL on ka nagu vints puksiirköis ATV-l. Kui jääd mudasse või aukku kinni, siis ainukene asi, millega sa ennast saad välja tõmmata on puksiirköis. ATV-del on vints puksiirköis või midagi sellist. Ise jääd kinni, ise tõmbad ennast välja. Väga võimas tunne.

Iga päevaga tunnen aina rohkem kui UNStoppable ma olen. Üha rohkem ja rohkem ma saan iseendast võitu, sest töö ise ei ole raske. Töö on väga simple – numbrite mäng. Koputa, näe inimesi ja näita raamatuid. Mida rohkem inimesi näed, seda rohkem kliente on. Mis on raske oled sina, sina ise oled kõige suurem vaenlane ja see mulle meeldib J

Seekord siis selline blogi postitus ma isegi ei vaevu seda uuesti läbi lugema. Kõik tuli ühekorraga nagu torust.  Ja ärge saage valesti aru, päeval toimub väga palju asju, näen väga palju, kuid tunnen veel rohkem. Ja seekord panin kirja, selle mis feeling mul on. Aitäh, kirjutage, joonistage, kommenteerige. J

Siim.rooba@gmail.com